Karma Cup

Reedel osalesid noored Hiiumaa jalgpallurid Pärnus Karma Cupil. Noorteturniiril, kus võidust enam peetakse oluliseks hoopis teisi väärtuseid.

„Karma Cupiga soovime nii sel kui ka järgnevatel aastatel rõhutada andmise rõõmu, head karmat. Soovime näidata, et kui anname kõik kasvõi väikese panuse, saame kindlasti millegi suurega hakkama,“ ütles võistluse peakorraldaja Rain Põldme.

„Olen pikka aega elult vaid võtnud, kuid just nüüd, andes, on hingerahu võrreldamatult suurem. Hingerahu on aga otsetee õnne endani. Hea ning positiivne karma avab minu arvates peaaegu kõik uksed,“ selgitas ta turniiri nime tagamaid.

Pärnu JK Vapruse noortetreener ütles, et kahjuks leidub klubisid, kus noortetöö on orienteeritud võidule. Eesmärk on vaid üks, võit. Selleks vahendeid valimata.

„Seetõttu näeme õnnetut vaatepilti, kus väljakul rabelevad võidu nimel kuus niinimetatud staarmängijat, kuus võistkonnakaaslast aga istuvad murul ning jäävadki oma võimalust ootama,“ selgitas Põldme. Ja just seetõttu väärtustab Karma Cup võidust enam osalemisrõõmu.

Noorte puhul on oluline teada, et treenerina pead arendama mängijaid. Kõiki(!) mängijaid, mitte ei õpeta üht lastevõistkonda võitma. Andekad jõuavad niikuinii kaugele, kuid pakkudes võimaluse kõigile, aitad kaasa tervema Eesti loomisele.

„Mina mäletan oma jalgpallurikarjääri algusaegadest vaid seda, kuidas treener mind ränga eksimuse järel platsile tutistama jooksis. Lapseeas jalgpalli mängimist meenutavad küll arvukad diplomid ning medalid, kuid need koguvad sahtlinurgas vaid tolmu. Ka oma jalgpallurist pojale ei ole ma neid näidanud, sest tõesti, neil ei ole mingit tähtsust,“ rääkis Põldme.

Kärdla Linnameeskonda esindasid Karma Cupil treenerite Jaanika Küttim ja Hergo Tasuja kasvandikud Kevin Saarnak, Robin Rõmmel, Oliver Piil, Andro Suuster, Markus Kivi, Henri Paulus, Marten Laupa ja Liisu Koppel.

Kõik, kes platsile jooksid, said kingituseks hummeli jalgpalli, et oma oskusi ka trenniväliselt lihvida. Lisaks medali. Turniiri võitnud Tartu JK Tammeka sai lisaks karika. Auhinnad loositi kõigi osalejate vahel.

„Kujutage ette olukorda, kus tiim kaotab vastastele, kes on arenguga selgelt üle forsseeritud, 1:15. Kaotajad näivad kurvad, kuid treener, kes kaotuse põhjuseid teab, lohutab ja oskuslikult, lastele arusaadavas keeles põhjendab toimunut, ja vigade asemel hoopis kiidab kordaminekute üle. Sest neid on igas mängus, kasvõi üksainus! Kui nüüd lapsevanemad tuleksid ja toetaksid, lohutaksid, patsutaksid õlale ja ütleksid, kui tublilt tugeva vastase vastu võideldi, kaoks kaotajast lapsel negatiivne tunne hetkega!“ võttis Põldme kokku oma ideaalnägemuse.